Kui Euroopa maksumaksjat või Eestit on Ukraina abistamise käigus petetud, peab selle välja selgitama prokuratuur ja uurimisasutused, mitte poliitiliselt laetud riigikogu komisjonid. Kremli suur soov on näha, kuidas me sisemiselt kakleme oludes, kus probleemide põhjus on väljaspool Eestit, kirjutab ametist lahkuv kaitseminister Hanno Pevkur.

“Rahvast ei määra see, mis tal on, vaid see, millesse ta usub,” on öelnud Anton Hansen Tammsaare.

Mina usun Eestisse. Usun meie õigusesse olla vabad. Otsustada ise oma tuleviku üle. Rääkida oma keelt. Hoida oma kultuuri ja kasvatada oma lapsi. Ja teha seda kõike vabas Eestis. Aga viimased neli aastat on meile väga selgelt meenutanud üht lihtsat tõde, et vabadusest ei piisa, kui me ainult sellesse usume. Vabadust tuleb osata hoida. Ja vajadusel tuleb seda osata kaitsta.

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Sõda selleks, et võtta teiselt rahvalt tema vabadus. See päev muutis Euroopat.

Eesti jaoks ei olnud see äratuskell. Me olime juba ärkvel. Me olime aastaid rääkinud, et Venemaa oht ei ole teoreetiline. Et NATO idatiiva kaitsmiseks ei piisa ainult poliitilisest solidaarsusest. Et heidutus peab tähendama tegelikku sõjalist jõudu. Sõja algusega jäi aga aega vähemaks. Ja sellest hetkest alates ei olnud meie küsimus enam ainult selles, mida Eesti kaitseks vaja on. Küsimus oli selles, kui kiiresti me suudame vajamineva soetada ja võimeks pöörata.

Nüüd, pärast nelja aastat kaitseministeeriumis, võin julgelt öelda, et Eesti on tugevam. Eesti on paremini relvastatud. Eesti on paremini kaitstud. Ja Eesti pole kunagi olnud oma liitlastega nii tihedalt seotud kui praegu. Aga me ei ole valmis, sest riigikaitse ei saa kunagi valmis.

Kaitse algab esimesest meetrist

Vabadussõda õpetas meile midagi, mida ei tohi kunagi unustada. Oma maad on lihtsam hoida kui seda tagasi vallutada. Seepärast on Eesti ja NATO kaitsehoiak viimase nelja aastaga oluliselt muutunud.

Meie eesmärk ei ole oodata, kuni vastane on Eesti territooriumil, ja hakata siis mõtlema, kuidas teda siit välja ajada. Meie eesmärk on kaitsta Eestit esimesest meetrist. See ei ole lihtsalt ilus väljend. See muudab seda, kuidas me planeerime, milliseid relvi me ostame, kus asuvad meie liitlased, kuidas me harjutame. Ja eelkõige muudab see sõnumit võimalikule agressorile. Sõnum on lihtne: iga Eesti linn, iga küla, iga saar ja iga meeter Eesti maad on meie oma ja me kaitseme seda koos liitlastega igal hetkel ja iga hinna eest.

Selle põhimõtte elluviimiseks loodi 2022. aasta lõpus Eesti diviis. Diviis ei ole lihtsalt uus staap ega uus kast kaitseväe struktuuris. See on võime juhtida Eesti kaitsmist tervikuna. Siduda üheks meie brigaadid, maakaitse, suurtükivägi, õhutõrje, luure, pioneerid ja logistika. Ja siduda sellesse samasse juhtimisse meie liitlased. Sest NATO kaitsmine algab ka Narvast, Võrust, Valgast, Pärnust, Tallinnast ja meie saartelt.

Teine suur muutus viimase nelja aasta jooksul on tulejõud. Veel mõni aasta tagasi oli Eesti võime mõjutada vastast kaugemal meie piiridest piiratud. Nüüd on pilt teine. Meil on K9 liikursuurtükid,CAESAR-id, HIMARS-id. Meil on varitsev õhuründemoon. Meil on järjest rohkem droone ning järjest parem luure- ja sihtmärgistamisvõime ning me arendame omaenda süvalöögivõimet.

Miks see oluline on?

Sest sõda tuleb hoida Eesti inimestest eemal. Meil peab olema võime mõjutada vastase juhtimispunkte, logistikat, tulevahendeid ja üksuste koondumiskohti enne, kui need jõuavad meie inimesteni. See ongi heidutuse mõte. Vastane peab teadma, et agressiooni hind on talumatult kõrge. Ja mida kindlamalt ta seda teab, seda väiksem on tõenäosus, et meil tuleb neid relvi kunagi päriselt kasutada.

Eesti taevas peab olema kaitstud

Ukraina sõda on õpetanud meile ka seda, et tänapäeva lahinguväli ulatub kõikjale. Kui lennukite ja helikopterite mõju on vähenemas, on kordades suurenenud ohud tiibrakettide, ballistiliste rakettide ja muidugi droonide massiivsema kasutamisega.

Seetõttu oleme viimastel aastatel astunud ühe kõige olulisema sammu Eesti kaitsevõime arengus, ehitame üles mitmekihilist õhukaitset. Me tugevdasime ja jätkame lähimaa õhutõrje arendamist. Meie kasutuses on Mistralid ja Piorunid aga juba ka effektordroonid. Kohale on jõudnud IRIS-T keskmaa õhutõrjesüsteem ning oleme lõpufaasis ballistilise õhukaitse valikutega.

See on suur muutus. Aga ka siin peame olema enda vastu ausad. Õhukaitse vajab järjepidevat arendamist. Droonitehnoloogia areneb kuudega. Relvasüsteemid muutuvad. Elektrooniline sõjapidamine muutub. Meie peame muutuma vähemalt sama kiiresti. Järgmise sõja jaoks ei saa valmistuda ainult eelmise sõja relvadega.

Ka meri on meie kaitseruum

Sama lugu on merega, ehk meie julgeolek ei lõpe rannajoonel. Läänemeri ühendab meid meie liitlastega. Mere kaudu liiguvad inimesed ja kaubad. Merepõhjas asuvad ühendused, millest sõltub meie igapäevane elu.

Seetõttu oleme viimastel aastatel tugevdanud ka merekaitset. Blue Speari laevatõrjevõime on Eesti jaoks strateegiline muutus. Samuti oleme arendanud meremiinivõimet ja seirevõimekust.

Meie geograafia on meie paratamatus, aga meie geograafia ei pea olema meie nõrkus. Õigete võimete ja tugevate liitlaste korral võib see olla meie tugevus. Ja just õigete võimete jaoks on lähikuudel vaja langetada otsus uute laevade tüübi ja koguste üle. Me peame uued laevad ehitama maksimaalselt Eestis ning minu soovitus oleks mereväe fookuse hoidmiseks viia merereostuse kompetents mereväe alt riigilaevastiku pädevusse.

Relv ilma laskemoonata ei võitle

Paar sõna ka viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud laskemoonast. Tõsiasi on see, et moodne relvasüsteem ilma laskemoonata on lõpuks lihtsalt kallis metall. Seetõttu oleme teinud otsuse kasvatada väga oluliselt Eesti laskemoonavarusid.

Aastatel 2022–2029 on juba investeeritud või veel soetamisel laskemoona ca viie miljardi euro eest. See number on üüratu, aga veel tähtsam on mõista, mida see number tähendab. Me ei osta lihtsalt mürske ja rakette. Me ostame vastupidavust. Me ostame võimet võidelda mitte ainult esimesel päeval. Vaid nii kaua, kui Eesti kaitsmiseks vaja.

Kõige olulisem relvasüsteem on inimene

Nüüd jõuame Eesti riigikaitse kõige olulisema osani. See ei ole HIMARS. See ei ole K9. See ei ole IRIS-T. See ei ole Blue Spear. Meie suurim kaitsevõime on meie inimesed. Ajateenijad, kes saavad parima väljaõppe oma riigi kaitsmiseks. Reservväelased, kes tulevad õppekogunemistele. Tegevväelased, kelle jaoks Eesti kaitsmine on igapäevane suure südamega tehtav töö. Kaitseliitlased, sh naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, kes panustavadvabatahtlikult. Aga ka päästjad, politseinikud ja teised, kes Eesti kaitseks igapäevaselt panustavad.

Riigikaitsjaks julgen nimetada ka ettevõtjat, kes mõistab ja toetab, kui tema töötaja peab õppusele minema. Ja niisamuti on riigikaitsja iga perekond, kes teab, miks ema või isa mõnikord vormi selga paneb ja kodust ära läheb. 2024. aastal ütlesin riigikaitsesse aastakümneid panustanud inimestele, et ilma meie inimesteta on meie enda või liitlaste võime on vaid tükk rauda.

Ma usun seda nüüd veel rohkem. Iga relva taga seisab inimene. Ja selle inimese taga seisab ühiskond. Meie kaitsevõime nurgakivi ongi meie kaitsetahe. Seda ei saa välismaalt osta. Seda tuleb kasvatada kodus. Koolis. Peres. Kogukonnas. Ja seda tuleb hoida iga päev.

Jah, Eesti iseseisev kaitsevõime on meie esimene vastutus. Aga me ei ole üksi. Me kuulume NATO-sse. Meie kaitseväelastega koos, õlg õla kõrval teenivad siin kodukamaral Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide ja teiste liitlaste kaitseväelased. Nad ei tule Eestisse alles siis, kui kriis algab. Nad on siin, me planeerime koos, me harjutame koos, me tunneme üksteist ja kui vaja, võitleme koos. See ongi NATO tugevus. Mitte ainult artikkel viis. Mitte ainult allkirjad lepingul.

Võimalik agressor ei saa vaadata Eesti poole ja näha väikest 1,3 miljoni elanikuga riiki. Ta peab nägema maailma võimsaimat sõjalist allianssi. Samal ajal ei tähenda liitlaste olemasolu oma vastutuse loovutamist. Mida rohkem me ise panustame, seda tugevam on NATO. Mida tugevam on Eesti, seda tugevam on NATO.

Ja see NATO kollektiivne tugevus on loomulikult koormus maksumaksjale. Nelja aastaga on Eesti kaitse-eelarve kasvanud 780 miljonilt eurolt 2,4 miljardi euroni aastas. See on üle viie protsendi meie rahvuslikust rikkusest ja see on olnud Eesti jaoks ajalooline pingutus, sest me ei tohi hetkekski unustada, kust see raha tuleb. See tuleb Eesti inimeste tööst ja see tuleb meie ettevõtetelt. Selleks, et Eesti inimesed võiksid rahus elada. Et ettevõtjad julgeks investeerida. Et pere julgeks kodu ehitada. Et laps võiks hommikul kooli minna, mõtlemata sellele, kas homme on tema riik veel vaba.

Ja nagu olen varem öelnud, vabadus ei tule tasuta kätte. Ehk veel lihtsamalt: suurenenud kaitsekulutuse eesmärk on säilitada vabadus ja rahu.

Ukraina võitleb ka meie julgeoleku eest

Osa sellest kaitsekulust oleme otsustanud suunata ka Ukraina vabadusvõitluse toetamiseks, sest me ei saa rääkida Eesti kaitsevõime arengust ilma Ukrainata. Ukraina sõdurid võitlevad oma kodu eest. Oma laste eest. Oma vabaduse eest. Ukraina on meile näidanud, mida tähendab kaitsetahe. Ta on näidanud droonide tähtsust. Õhukaitse tähtsust. Suurtükiväe tähtsust. Elektroonilise sõjapidamise tähtsust. Logistika ja laskemoona tähtsust. Kuid kõige olulisem õppetund on palju lihtsam.

Sõjaks ei saa hakata valmistuma päeval, mil sõda algab, siis on hilja. Iga reservväelane, kelle me välja õpetame. Iga rakett ja mürsk, mille me lattu paneme....

Reformierakond

Message History

Delivery option(s)