Tehisaru on juba koolis. Ta on õpilaste telefonides, kodutöödes, õpetajate töölaudadel ja õppematerjalides. Kas see on hea või halb, sõltub sellest, mida ta teeb, kirjutab Margit Sutrop.

Eelmisel aastal käivitati presidendi Alar Karise algatusel TI-hüppe haridusprogramm, mille eesmärk ei ole lihtsalt koolidele veel üks digivahend anda, vaid kujundada raamistik, kuidas tehisaru mõtestatult kasutada.

TI-hüpe seab eesmärgiks arendada noorte õpioskusi, õpilaste ja õpetajate digipädevust ning vältida tehisaru kasutamist pelgalt vastuste saamiseks ja õppimise simuleerimiseks. See on väga vajalik eesmärk, sest on reaalne risk, et tehisaru mugav kasutamine nõrgendab iseseisvat mõtlemist, õpipingutust ja akadeemilise aususe taju.

Sokraatiline tehisaru juhib küsimuste abil

TI-hüppe õpirakendus, mida koos OpenAI-ga arendatakse, põhineb sokraatilisel mudelil. Nagu vana-Kreeka filosoof Sokrates, ei anna ka rakendus vastuseid lihtsalt ette, vaid küsib küsimusi, mis aitavad õppijal ise vastuseni jõuda. Ta julgustab, tunnustab ja suunab edasi mõtlema. Mulle tuleb meelde Oskar Lutsu “Kevadest” õpetaja Laur, kes ütles Tootsile: “Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise.”

Õpetaja Laur oli hea õpetaja mitte sellepärast, et ta teadis vastuseid, vaid sellepärast, et ta nägi igas õpilases inimest, tema tugevusi, nõrkusi, hirme ja võimalusi. Ta suunas õpilasi arenema, märkas nende vajadusi ning lõi turvalise, kuid nõudliku õpikeskkonna.

Väliselt võib tehisaruline õpirakendus õpetaja Lauriga sarnaneda. Ta on kannatlik. Temalt võib küsida lõputult. Ta ei väsi seletamast. Ta aitab keerulist teksti lahti võtta, pakub veel ühe näite ja veel ühe selgituse. Selline tugi võib olla väga oluline neile õppijatele, kes ei julge klassis küsida, kes vajavad rohkem aega või kelle kodune tugi on nõrgem. Tehisaru võib aidata muuta õppimist personaalsemaks ja kättesaadavamaks.

Ent tehisarupõhise õpirakenduse kasutamisega koolis on seotud ka riskid, mille analüüsimisega oleme Tartu Ülikooli eetikakeskuse töörühmas tegelenud*. 13. mail riigikogus toimunud konverentsil “Tehisaru hariduses: võimalused ja väljakutsed” esitasime oma töörühma esialgsed tulemused ja tõime välja kümme riski. Harutaksin järgnevalt lahti mõned haridusega seotud riskid.

Kas õpetaja autoriteet jääb püsima?

Õppeprotsessi tekib tehisintellekti tulekuga paralleelne pedagoogiline autoriteet, süsteem, mis selgitab, juhendab, tagasisidestab ja mõjutab õppimist õpetaja vaateväljast väljaspool.

Õpetaja roll ei piirdu aga teadmiste edasiandmisega. Õpetaja kavandab õppeprotsessi, märkab väärarusaamu, toetab motivatsiooni, kujundab väärtushoiakuid ning loob õppimiseks vajaliku ruumi ja inimliku suhte. Kui osa neist funktsioonidest liigub tehnoloogilisse süsteemi, siis ei muutu ainult õppimise viis, muutub ka õpetaja roll.

Pedagoogiline probleem tekib siis, kui õppimine nihkub õpetaja vaateväljast välja. Õpetaja võib küll näha lõpptulemust, kuid mitte enam õppimise protsessi: kus õpilane eksis, millist abi ta sai, mida ta tegelikult mõistis ja millised väärarusaamad tal tekkisid. Õpetaja ei pruugi enam teada, kas õpilane lahendas ülesande ise või juhtis tehisaru teda samm-sammult vastuseni.

See nõrgestab õpetaja võimalust anda kujundavat tagasisidet, märgata klassi ühiseid raskusi ning kohandada õpet vastavalt tegelikele vajadustele.

TI-hüppe projekt on üles ehitatud nii, et õpilane suhtleb õpirakendusega otse ning õpetajal ja koolil puudub ligipääs nendele vestlustele. Selline lahendus kaitseb õigustatult õpilase privaatsust. Õpilane võib rääkida tehisaruga oma ebakindlusest, tervisemuredest või muudest isiklikest küsimustest ning tal peab olema võimalus seda teha ilma pideva jälgimiseta.

Kuid samal ajal tekib uus küsimus: kuidas saab õpetaja vastutada õpilase arengu eest, kui osa õppimisprotsessi tegelikust kujundamisest toimub süsteemis, mille üle õpetajal puudub sisuline kontroll? Hariduses ei saa vastutust ja kontrolli täielikult lahutada.

Teine risk puudutab õpetaja professionaalset rolli. Kui õpetaja delegeerib järjest suurema osa selgitamisest, tagasisidestamisest, õppematerjalide loomisest või õppimisstrateegiate soovitamisest tehnoloogilisele süsteemile, võib aja jooksul nõrgeneda ka õpetaja enda didaktiline pädevus ja professionaalne otsustusvõime. Õpetaja roll võib nihkuda pedagoogiliselt juhilt tehnoloogilise õppeprotsessi haldajaks. See puudutab kogu õpetamise professiooni tulevikku.

Mis saab õpetaja ja õpilase suhtest

Kolmas risk puudutab õpetaja ja õpilase õppesuhet. Tehisaru võib tunduda kannatlikum, kiiremini kättesaadav ja vähem hinnanguline kui inimene. Õpilane võib kogeda teda mugavama suhtluspartnerina kui õpetajat. See võib olla lühiajaliselt kasulik, eriti neile, kes kardavad eksida või küsida.

Õppimine tähendab lisaks teadmiste omandamisele ka suhtlemist, vastutust, kriitika talumist, eneseületust ja usaldusliku suhte kujunemist õpetajaga ehk teise inimesega. Kui õpilane hakkab eelistama tehisaru õpetajale, võib nõrgeneda inimlik õppesuhe, millel on oluline roll motivatsiooni, enesekindluse, väärtushoiakute ja sotsiaalse arengu kujunemisel. Tehisaru inimlikustamine võib viia selleni, et õpilane võõrandub maailmast ega oska luua usalduslikke suhteid kaasinimestega.

Kriitikameel ja ausus on olulised

TI-hüppe monitooring näitab, et õpilased kasutavad konsultatsiooni saamiseks üha rohkem tehisaru abi ja küsivad üha vähem õpetajalt. Jaan Aru kirjutas oma uuringute põhjal, et õpilased usaldavad seda, mida tehisaru ütleb, kriitikavabalt. Seega ei pruugi nad tuvastada väärinfot või tehisaru hallutsineerimist, kuna tehisaru võib anda väga veenvaid vastuseid ka siis, kui need on tegelikult valed või allikatega halvasti seotud.

Küsigem, mis mõju võib sel olla õpilaste iseloomule. Siiani oleme ikka inimesi julgustanud ausalt tunnistama, kui nad ei tea, ja pidanud sellist ausust tunnustusväärseks, sest see motiveerib teadmisi hankima ja arenema. Tehisaru selles eeskuju ei näita. Kui ütled, et tema pakutud vastus pole õige, ta vabandab ja pakub lihtsalt uue vastuse.

Akadeemilise aususega on probleem selles, et tehisaru võib õpilase päringule vastusena pakkuda mingi teksti, andmata viiteid, kust ta selle võttis, või esitada valesid, väljamõeldud viiteid.

Hiljuti kirjutas üks mu Islandi kolleeg, et avastas artikli, kus oli viidatud tema raamatule. Pealkiri oli selline, et haakus tema teadustööga ja oli usutav, et ta võis olla selle autor. Paraku ta polnud seda kirjutanud ja sellist raamatut üldse ei eksisteerinudki. Niisiis on väga oluline arendada kriitilist mõtlemist ja hoolsust, et inimesed ei kasutaks tehisaru teksti kriitikameeleta.

Väga oluline on motiveerida õpilasi oma peaga mõtlema ja ise kirjutama. Kui õppija muutub laisaks ja laseb teksti valmis kirjutada tehisarul, loobume mõtlemisest ja võime tahtmatult reprodutseerida kellegi teise mõtteid ja juttu, teadmata, kes on tegelik autor. Teise teksti esitamine enese tekstina on aga algse autori suhtes ebaaus ja ebaõiglane.

Hariduse eesmärk

Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 ütleb, et hariduse eesmärk on kujundada teadmiste, oskuste ja hoiakutega inimesi, kes suudavad end teostada isiklikus elus, töös ja ühiskonnas. Gümnaasiumi eesmärk on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi õpilast mitte ainult tööturule sisenemiseks ette valmistada, vaid kasvatada ka loovat, vastutustundlikku, sotsiaalselt küpset ja eetiliselt mõtlevat inimest.

Kui masin suudab kirjutada teksti, muutub olulisemaks inimese võime hinnata selle teksti tähendust ja tõepärasust. Kui masin suudab anda vastuse, muutub olulisemaks inimese võime otsustada, kas see vastus on usaldusväärne ja õiglane. Kui masin suudab simuleerida empaatiat, muutub olulisemaks päris inimlik kontakt.

OECD uus hariduse tulevikuraamistik “Haridus õnnelikuks eluks” (2025) rõhutab samuti, et tehisaru ajastul peab haridus tugevdama inimlikku tähendust, enesemääramist ja eetilist otsustusvõimet.

Haridus peab arendama võimet mõista maailma, hinnata väärtusi, lahendada probleeme ja tegutseda vastutustundlikult. Kõige olulisemateks pädevusteks peetakse kohanevat probleemilahendamise oskust ja eetilist arutlemist.

Haridusvaldkonna ja ühiskonna ees seisab rohkesti süvenemist nõudvaid küsimusi.

Kuidas kasutada tehisaru nii, et inimene ei muutuks vaimult väiksemaks, vaid suuremaks? Praktilises mõttes: milliseid ülesandeid õpilasele anda, kui tehisaru abil sünnivad tekst, kokkuvõte, kood, pilt ja analüüs sekunditega? Kuidas panna hindeid, kui lõpptulemus ei näita enam kindlalt, mida õpilane ise oskab? Kuidas hoida akadeemilist ausust nii, et me ei looks hirmu ja varjamise kultuuri?

Kuidas kaitsta õpilase privaatsust ja samal ajal mõista, mis tema õppimise vallas tegelikult toimub? Kuidas õpetada õpetajat, et tehisaru ei muutuks talle lihts...

Reformierakond

Message History

Delivery option(s)