Kohe alguses pean märkima, et käesolev tekst pole propaganda ega mõjutustegevus, vaid väljendab eelkõige minu seisukohti Eestis toimuva kohta.

Selleks, et pealkirjast aru saada, peaks aga vaatama tagasi sada aastat ja vahest, et rohkemgi. Kuid alustagem Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamisest ja Vabadussõja aegadest, kui hakkas toimuma mõisamaade jagamine sõjas osalejatele, sest nii oli lubatud! Toona elas enamik eestlasi maapiirkondades, peeti talusid, mille juurde ei kuulunud eriti palju metsa, sest metsamaa pindala oli veidi üle 20% ja varasemalt kuulus see ikka mõisnikele. Meid oli 1922. aasta rahvaloenduse andmetel 1,107 miljonit, kellest enamus elas maal. 2026. aastaks oli meid 1,363 miljonit, kellest enamus elas linnas ja mis veelgi hullem, Tallinnas ja selle kuldses ringis ning Tartus ja selle ümbruses. Kui sinna lisada veel mõne suurema linna, nagu Pärnu, Narva koos Kohtla-Järve ja Jõhvi, siis ei jäägi maapiirkonna elanikke kuigi palju alles.

Põllu- ja karjamaid vajati aga tänasega võrreldes väga suurearvuliste veiste, lammaste, hobuste, sigade ja muude pudulojuste jaoks sööda tootmiseks, aga ka rahva toitmiseks. Toona me mitte ei importinud kõikvõimalikke toiduaineid, vaid tootsime vajaliku ise ja viisime ka eksporti nii võid, peekonit kui ka muud põllumajandustoodangut. Tsaariajal Tartu õlletehas varustas õukonda õllega ja Põhja-Eesti mõisatel oli leping tsaariarmee varustamiseks piiritusega. Viimased tegevused langesid peale iseseisvumist ära.

Needsamad loomad andsid peale liha, piima ja villa vastu veel ka põllurammu.

Sellest ajast alates on elanikkond väga suures osas liikunud linnadesse, mille põhiliseks põhjuseks on tööjõuvajaduse vähenemine põllumajanduses ehk siis põllumajandustootmise efektiivsus on üks valdkondi, kus tööviljakus on kasvanud vahest ühes kiiremas tempos, aga ka tööstuse areng linnades, kus vajati rohkesti tööjõudu..

Viimase kolmekümne aastaga on kolme Kagu-Eesti maakonnast lahkunud ühe maakonna jagu elanikke ja see protsess pole peatunud. See protsess on seda kahjulikum, et elanikkonna tihedus muutub Kagu-Eestis nii hõredaks, et see on reaalne julgeolekuoht, sest piiriäärse territooriumi kaitses on kohalikul elanikkonnal oma väga kindel koht.

Lisaks tähendab elanikkonna vähenemine ka seda, et üha vähem maad haritakse ning paraku on maakasutusega nii, et kui seda ei harita, siis meie looduslike tingimuste järgi kasvab see paratamatult metsa. See on tinginud ka metsamaa osatähtsuse rohkem kui kahekordse tõusu peale Teist maailmasõda, korduvaid küüditamisi, talude kadumist ja maaharidustehnoloogiate muutusi. Pole ka veiseid, hobuseid ja lambaid, kelle arv on langenud kordades. Maakasutuse muutus eelkõige eelmise sajandi neljakümnendatel ja viiekümnendatel viis kiire metsamaa pindala suurenemiseni, mida täna on pea kaks ja pool korda rohkem kui sajand tagasi. See uustekkeline mets sai aga raieküpseks just käesoleva sajandi algusaastatel ja seda metsa on veel tänagi. Paljuski just seetõttu olidki vahepealsetel aastatel raiemahud kõrgemad. Paratamatult muutuvad raiemahud aga tulevikus väiksemaks ja stabiliseeruvad koos ühtlase metsakasutuse poole liikumisega. See võtab aega, aga me ei peaks siinjuures aega raiskama metsasõja ja üksteise materdamisega. Vahel tundub, et eesti rahva põhiline mure pole mitte psüühilised probleemid ja ärevushäired, vaid kuulmisvõime langus. Ei taheta mitte ühtegi argumenti kuulata, vaid raiutakse oma tõdesid, unustades ära, et ühelt poolt on mets suur majandusmootor, aga teisalt üha enam ka linnarahva puhke ja taastumiskeskkond.

Niisama ei toimu RMK metsamajades, matakaradadel, koolitustel aastas üle 3 miljoni külastuse. Samas on need külastuskohad rajatud just huvitavatesse ja loodusväärtusi sisaldavatele aladele. Üha enam on RMK pööramas tähelepanu looduskaitsele ja rekreatsiooni võimaldamisele. Seda on vaja eelkõige, linna siirdunud inimestele, kellel pole enam maakodusid, aiamaad ega seenemetsa. Need kohad on varsti ainsad, kus linnalaps saab kontakti loodusega. Kord Hiinat külastades tutvustati meile uhkusega noortekeskust, kus lapsed käisid endale mulda taimi istutamas – iga laps sai ühe poti. See oli ainuke koht, kus laps puutus kokku mullaga. Kuidagi ei tahaks, et meil nii läheks.

Looduskaitses on meil aga kulutamata suur potentsiaal erametsaomanike näol, kellest paljud oleksid ilmselt huvitatud lepingulisest looduskaitsest. Mitte kõik ei soovi loodusväärtusi sisaldavat maad müüa. Pealegi on riigil looduskaitseliste piirangutega maa ostuks aastas riigieelarves vaid alla 11 miljoni euro aastas, mida on ilmselgelt vähe. Seda probleemi aitaks vähendada just lepingulise looduskaitse rakendamine. Loodame, et uues looduskaitseseaduses leiab lepingulise looduskaitse regulatsioon oma koha.

Kuid ega probleemid pole ainult metsas. Maakasutus on muutunud palju ka kõlvikute struktuuris põllumaal. Üha enam oleme tähelepanu pööranud teravilja tootmisele, mis on meie põllumajanduse üks lipulaevu, kuid oleme ära unustanud muud põllul kasvavad kultuurid. Me ei taga juba ammu köögiviljade, aiasaaduste ja mitmes muus osas meie rahva vajadusi. Tore on muidugi vaadata poelettidel lõunamaiseid aed- ja juurvilju. Me oleme harjunud, et banaanid on alati olemas, aga me unustame, et need viljad jõuavad siia jumal teab kust ja kui suure keskkonna jalajäljega. Veel maale jäänud inimesed lähevad enamasti keldrisse kraami järele, aga linnarahvas läheb poodi ja leiab endale vajaliku ja meelepärase sealt, kuni seda on.

Kui aga peaks saabuma tõsine kriis, siis maainimene läheb ikka keldrisse, aga kuhu läheb linnarahvas, keda on juba enamus? Kas meie toodangu mahud ja varud suudavad toita piisavalt oma rahvast kriisi ajal? Seega peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas tagada toiduainete piisavus ja kättesaadavus ka sügavate kriiside ajal. Toiduainete piisav kättesaadavus on iga kriisi juures võtmetähtsusega. Ja see kriis ei pea üldse aset leidma meil siin, Eestis, vaid konflikt võib katkestada laialdaselt kõik tarneahelad. Ja siis hoolitseb iga maa enda rahva toitmise eest ja meil jäävad tühi kõht ja tühjad pihud, sest piltlikult öeldes pole meil käed õigel ajal mullased olnud.

Valmimas on üleriigiline planeering 2050. aastani. See on ülimalt oluline dokument, mis määrab meie arenguvõimalused pikemalt ja vähemalt esmamulje järgi püütakse edaspidi tagada Eesti ühtlasem ja mõtestatud areng, et ka kaugemates paikades elavad inimesed tunneksid end vajaliku ja hoituna. Regionaalpoliitika on uues planeeringus erilise tähelepanu all ja see on tulevikus Eesti arengu võti! Enne, kui saabub aga rahulikum aeg, peab lõppema metsasõda ja ei tohi alustada põllumajandussõda. See kõik on sügavalt julgeoleku küsimus, sest iga inimene tahab kolm korda päevas süüa ja oma kodu, kus pea padjale panna.

Pöördun veelkord tagasi metsanduse juurde. Viimasel aastatel on metsakasvatusest ja metsakasutusest saanud peksupoiss, kus sõna võtavad peaasjalikult inimesed, kes pole ise seda täna kasutatavat ja hooldatavat metsa kasvatanud. Kuidagi ei tahaks siin siduda seda küsimust linnastumisega, kuid kahjuks on see nii, et inimesed hakkavad üha enam võõranduma loodusest ja on väga raske neile selgeks teha, et see seene- ja puhkemets, kus nad on harjunud käima seenel ja jalutamas, on kellegi teise oma ja selleks, et mets oleks jätkusuutlik, peab teda aeg-ajalt harvendama, hooldama ja ka uuendama, et uus metsapõlvkond saaks parimad arenguvõimalused.

Jah, me võime küll öelda, et võtame maksimaalselt kõik loodusväärtused kaitse alla, kuid paraku jäetakse arvestamata, et needsamad metsad, mida me niiväga tahaksime kaitse alla võtta, on sellised just seetõttu, et neid on majandatud ja hooldatud. Seega tahan väita, et tänased metsad, mida me nii kiivalt tahame ka kogukonnametsadeks nimetada, on just metsakasvatajate raske ja järjepideva töö tulemus. Austagem nende inimeste tööd ja ka teadmisi, millele toetudes on need metsad just sellised, kus kõigile meeldib käia. Parem aitame neile kaasa selleks, et ka meie lastel oleks kohta, kuhu minna. Selleks ei ole võimalik mööda minna metsa uuendamisest, sest seda on vaja uute metsapõlvkondade rajamiseks meie järeltulijate jaoks.

Nende eestvõitlejate deviis, kes soovivad kõike rangete piirangute alla viia, ei muuda meie metsi paremateks ega ka mitte inimestele meeldivamaks keskkonnaks. Esiteks muutub see mets, mida me pikemaks ajaks range kaitse alla paneme süsiniku sidujast süsiniku heitjaks, sest teatud vanusest hakkab mets surema ja sidumise asemel saame heite. Kindlasti on õigus nendel, kes ütlevad, et neis surevates metsades on elurikkus lagundajatel palju suurem kui hooldatud metsas, aga inimesele pole nn ürgmets kuigi meeldiv keskkond ja seega ei kõlba ka puhkuseks ega seenelkäiguks. Väidan üsna veendunult, et ka kaitsealune mets peab olema teatud määral majandatud, kindlate reeglite ja põhimõtete järgi. Vastasel korral saame ürgmetsa, mis on küll ilma inimeseta hea, aga mida ühiskond lõpuks ei aktsepteeri, sest ei pääse seda enam ei nautima ega kasutama. Kes minu juttu ei usu, võiks korraks käia Tartumaal Järvseljas ürgmetsa ümbritseval rajal ja vaadata korraks sinna sisse, kus kasvava metsa osakaal hektari kohta on ca 90tm, aga kõrval asuvatel haritud kõlvikutel ca 200-300 tm hektari kohta.

Meil käib aga metsasõda, kus võitjaid ei ole! Seega teen ettepaneku, et peaksime toetama nii looduskaitse- kui ka metsaseaduses 30/70 printsiibi seadustamist, kus looduskaitseliste piirangute all on 30% maast ja vabalt majandatav metsamaa on 70% pindalast. Vabalt majandatav metsamaa ei tähenda aga seda, et igal ajal võim veritsevate igemetega metsa minna, vaid seal kehtib metsaseadus, mis määrab reeglid, millal, kuidas ja kui palju võib raiuda. Metsaomanik pole röövel, ke...

Reformierakond

Message History

Delivery option(s)